ma ütlen nii tihti kõik negatiivsed asjad välja. mis ei tähenda, et minus positiivseid tundeid ei oleks. ma lihtsalt hoian need enda sees. minu sees on terve positiivsete mõtete linn. seal on kõik tavaline hea.
noh, mitte ponisid, aga vikerkaared.
mitte tee, aga kohv,
mitte lepatriinud, aga liblikad ja kiilid.
mitte kollased võililled, aga hallid. (jah, mõni kollane võiks ka olla, muidu on pilt liiga hall)
kunagi ma üllitan raamatu "Üks suur raamat rõõmsatest mõtetest". võibolla. või siis jällegi mitte.
kõik on nii lahtine.
ma korjasin tee peal ühe halli võilille ka ja puhusin seemned lendu. lovely.
kuidas päike mind joovastab. nagu narkootikum minu jaoks. peaaegu miski muu ei suudaks mind panna koduteel tantsu vihtuma ja eurolaulu laulma.
jube, kuidas see laul iga kuulamiskorraga normaalsemalt kõlab.
okei, see joovastus on headest uudistest ka. kool on läbi. ja seda morjendab kohe fakt, et ainult paar päeva veel mu kallis koolimajas. pole head ilma halvata, (olgu, see oli küll tegelikult, et pole halba ilma heata, aga keda see huvitab) (jällekord tulevad mängu minu pessimistlikud jooned)
aga mina lähen sügisel berliiiini. vähemalt plaanis on. kuupäevad nii super, reis algab minu sünnipäeval ja lõpeb helena omal. see nädalalõpp kasupere seltsis tuleb ilmselt veider, sest noh, minu ja saksa keele suhted on nii nagu nad on. aga ma olen ikkagi hyperexcited.
ma ei kujuta järgmise aasta keemiatunde ette. ei suuda.
ja nii ma kõndisin koju, jalad vaevu maad puudutamas ja päikesest joobnuna.
No comments:
Post a Comment