ma avastasin eile trennis, et kui ma mõtlen, et oi, kui sitasti mul läheb, ma nagunii kaotan, siis ma kaotangi. aga kui ma ütlen enne punkti mängimist, et, vaata, ma nüüd võidan, siis enamasti võidangi.
positiivne suhtumine muudab kõike. või?
miks arvatakse, et pessimism on nii halb?
oletame, et olen suur optimist ja arvan näitkes, et saan eesti keele eksamil maksimumpunktid. oletame, et maksimum on sada.
kui olen pessimistlikum, arvan, et saan umbes 2 punkti.
ja oletame, et kui tulemused kätte saan, sain nii umbes 85 punkti.
kui ma ootasin sadat, olen ma ilmselt ikka pettunud.
kui ma ootasin kaht, olen ma õnnelik. tohutult õnnelik.
Mõnikord ei ole hea väga palju oodata.
Siis ei ole kukkumine nii valus, pettumus nii suur.
Kui midagi ei oota, ei pettu.
Kui midagi suurt ei looda, ei kuku pilvedest põntsuga maa peale.
Nii on vähem valu.
Kuigi, natuke halb kõrvalnäht võib olla, et on ka vähem rõõmu...
mina isiklikult arvan, et minu sisemuses on pessimism ja optimism piisavalt hästi tasakaalus.
minus on piisavalt pessimisti, et mitte liiga palju pettuda ja piisavalt palju optimisti, et igapäevaselt õnnelik olla.
ma olen ju kaalud, after all. ma pean tasakaalus olema. Kui mitte väliselt, siis sisemiselt.
No comments:
Post a Comment