cause two can keep a secret if one of them is dead

üsna keeruline on kõike, mis minu ümber ja minu sees toimub, üles kirjutada. aga ma üritan.

üldiselt olen ma koolis lobiseja. juhtub väga harva, et ma tunni ajal vait olen. aga siiski, juhtub. täna juhtus. ja kui ma siis ikkagi möliseda saan, ei ole see õiglane. ei. ole. õiglane.

ja meeleole kõigub ühest äärmusest teise. täna hommikul näiteks olin täitsa imelises tujus ja siis äkitselt langes ära. ja tuli korraks tagasi ja langes jälle. ja veel üks kord. väga ebastabiilne hetkel.

tuleb igasuguseid keerulisi otsuseid teha. kas minna katsetele või mitte? mis haru valida???????? ja üleüldse. kõik on äärmiselt keeruline viimasel ajal.

viimasel kuul on juba veider, kui ükski tund ära ei jää. mis on murettekitav, sest eksamid ja muud koledad asjad lähenevad. aga ega ma ei kurda.


william shakespeare - sonett 57

Being your slave, what should I do but tend
Upon the hours and times of your desire?
I have no precious time at all to spend,
Nor services to do, till you require.
Nor dare I chide the world-without-end hour
Whilst I, my sovereign, watch the clock for you,
Nor think the bitterness of absence sour
When you have bid your servant once adieu;
Nor dare I question with my jealous thought
Where you may be, or your affairs suppose,
But, like a sad slave, stay and think of nought
Save, where you are how happy you make those.
So true a fool is love that in your will,
Though you do any thing, he thinks no ill.

minu klass

kas te olete kunagi minu klassiga kokku puutunud?

kas te teate tegelikult, millised inimesed me oleme?

kas te teate, kui väga me ühte hoiame?
kas te teate, kui huvitavaid mõtteid meil üheskoos olles pudeneb?
kas te teate, kui lõbus meil koos on?
kas te teate, kui hästi me kokku sobime?
kas te teate, kui targad me oleme?
kas te teate, kui vaimukad me oleme?
kas te teate, kui ilusad me oleme?
kas te teate, kui andekad me oleme?
kas te teate, kui suurepärased me oleme?
kas te teate, kui väga me igaks ürituseks midagi valmis klopsida üritame?
kas te teate, kui väga kiiduväärt on meie oskus enamusi asju naljaga võtta?
kas te teate, kui väga me tahame kokku jääda?
kas te teate, kui väga me oma lahkuminevate tulevikkude pärast muretseme?
kas te teate, kui väga me üksteist armastame?
kas te teate?? kas te üldse midagi teate??

mina olen oma klassiga kokku puutunud.

mina tean, millised inimesed me oleme.

ma tean, et me oleme ääretult ühtehoidvad.
ma tean, et vestlus on alati huvitav ja tihtipeale pudeneb midagi briljantset.
ma tean, et meil on koos tohutu lõbus.
ma tean, et me sobime ideaalselt kokku.
ma tean, et me oleme väga targad.
ma tean, et me oleme uskumatult vaimukad.
ma tean, et me oleme otsatult ilusad.
ma tean, et meie andele ei leidu võrdväärset.
ma tean, et me oleme täiesti suurepärased.
ma tean, et me püüame alati tulla lagedale millegi omapärasega.
ma tean, et me ei võta midagi liialt tõsiselt.
ma tean, et me püüame kõigest väest kokku jääda.
ma tean, et me oleme kõik väga mures lahkumineku pärast.
ma tean, et me armastame üksteist. väga-väga palju.

MINU KLASS ON MAAILMA PARIM.

ja see jääb nii alatiseks.

Liivi Listra laulustuudio

istusin täna seal ühisproovis ja mõtlesin.

mõtlesin, kui palju see pisikene stuudiokene mulle andnud on.

see ei ole ainult koht, kuhu minnakse kokku ja lauldakse. seda on see muidugi peamiselt, aga seal õpitakse ka palju muud kui ainult õigete nootide tabamine.

punkt üks. fraseerimine, ahelhingamine ja fraaside kokkuvedamine. seda oleme me juba mitu-mitu aastat õppinud ja edusammud on märgatavad. me ei hinga ammugi kahe takti vahekohas ja ahelhingamine sujub väga hästi. ma olen meie üle uhke.

punkt kaks. õigeaegne sissetulek.   laulupeo proovis vehkis dirigent käega, aga kogu saal võttis reageerimiseks ikka vähemalt paar sekundit aega. liivi listra käe all aga oleme meie õppinud auftakti peale viivitamatult, sekundipealt sisse astuma. (olgu, seda harjutame me veel ka viimastes proovides) aga ikkagi. sellest on meil üsna palju juttu olnud.

punkt kolm. viisakas käitumine. kui dirigent räägib tähtsat juttu, siis me kuulame, mitte ei lobise ja naera omavahel nagu tüdrukud minu selja taga, eksole. üleüldse on laulustuudiost ikka väga palju viisakusreegleid saadud kõrva taha pandud.

punkt neli. lavaline käitumine. meie koor, erinevalt paljudest teistest, on ammu selgeks saanud, et lava peal tuleb naeratada, mitte omavahel rääkida ja ilus välja näha. naeratus on ikkagi põhiline. kes tahab kuulata kampa surmtõsiseid tüdrukuid?

punkt viis. patriootlikkus. ma ei tea, võibolla on see lihtsalt mina, aga juba seal proovis tuli täiesti võimas isamaaline tunne peale ja ma tahtsin laulda. tahtsin laulda Eesti eest.

See laulustuudio on mulle nende aastate jooksul nii palju andnud. mainimata jäi veel punkteering, diktsioon ja muidugi ülimalt hea seltskond.

ma ei kahetse kunagi sinna minemist ega kõige selle õppimist. stuudio on mind tohutult arendanud.
ja olenemata kõigist puudustest ja virinatest jään ma seda järgmisel sügisel taga igatsema.

ja sellega ma lõpetangi.

facebooki vabal päeval esinevad kohe võõrutusnähud. käed värisevad, pinge tõuseb ja tekib uus blogipostitus!

üks sinine silmapaar ja teine
üks jagatud vestlus
üks jagatud nali
üks jagatud kurbus
üks jagatud rõõm
üks jagatud naeratus
üks jagatud naer
üks jagatud silmapilk




....okey i give up, facebook here i come!

decisions

minu elu on praegu selles järgus, kus peab kohutavalt palju valikuid tegema.
mis kolmas eksam teha, mida lõpetamisele selga panna(loomulikult eriti tähtis valik), mis harru edasi minna, mis kooli edasi minna, mida järgmine vahetund puhvetist osta, millest kunstis pilti teha, mis kirjandi teemat valida, süüa kommi või mitte süüa, ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

viimasel ajal on kõik üks suur otsustamine.


ja need otsused ei tule lihtsalt. in fact, nad ei tule üldse. ei lihtsalt ega raskelt.

võibolla, kui neile aega anda, hakkavad tulema. peavad hakkama. sest kui ei hakka, olen ma omadega ikka täitsa perses.

optimism ja pessimism

ma avastasin eile trennis, et kui ma mõtlen, et oi, kui sitasti mul läheb, ma nagunii kaotan, siis ma kaotangi. aga kui ma ütlen enne punkti mängimist, et, vaata, ma nüüd võidan, siis enamasti võidangi.
positiivne suhtumine muudab kõike. või?


miks arvatakse, et pessimism on nii halb?
oletame, et olen suur optimist ja arvan näitkes, et saan eesti keele eksamil maksimumpunktid. oletame, et maksimum on sada.
kui olen pessimistlikum, arvan, et saan umbes 2 punkti.

ja oletame, et kui tulemused kätte saan, sain nii umbes 85 punkti.
kui ma ootasin sadat, olen ma ilmselt ikka pettunud.
kui ma ootasin kaht, olen ma õnnelik. tohutult õnnelik.

Mõnikord ei ole hea väga palju oodata.
Siis ei ole kukkumine nii valus, pettumus nii suur.
Kui midagi ei oota, ei pettu.
Kui midagi suurt ei looda, ei kuku pilvedest põntsuga maa peale.
Nii on vähem valu.

Kuigi, natuke halb kõrvalnäht võib olla, et on ka vähem rõõmu...

mina isiklikult arvan, et minu sisemuses on pessimism ja optimism piisavalt hästi tasakaalus.
minus on piisavalt pessimisti, et mitte liiga palju pettuda ja piisavalt palju optimisti, et igapäevaselt õnnelik olla.

ma olen ju kaalud, after all. ma pean tasakaalus olema. Kui mitte väliselt, siis sisemiselt.

kümme tundi on jäänud ärkamiseni
üheksa pisikest plaani mu pisikeses peas
kaheksa jalga vilkalt võrku koovad
seitse ohvrit sinna kinna jääb
kuus laulu kolu see ringi käivad
viis pead on nõupidamiseks koos
neli minutit veel
kolm tassi teed
kaks silmapaari üksteist silmitsemas
üks põgus hetk, mil kõik on hästi