decisions

minu elu on praegu selles järgus, kus peab kohutavalt palju valikuid tegema.
mis kolmas eksam teha, mida lõpetamisele selga panna(loomulikult eriti tähtis valik), mis harru edasi minna, mis kooli edasi minna, mida järgmine vahetund puhvetist osta, millest kunstis pilti teha, mis kirjandi teemat valida, süüa kommi või mitte süüa, ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

viimasel ajal on kõik üks suur otsustamine.


ja need otsused ei tule lihtsalt. in fact, nad ei tule üldse. ei lihtsalt ega raskelt.

võibolla, kui neile aega anda, hakkavad tulema. peavad hakkama. sest kui ei hakka, olen ma omadega ikka täitsa perses.

optimism ja pessimism

ma avastasin eile trennis, et kui ma mõtlen, et oi, kui sitasti mul läheb, ma nagunii kaotan, siis ma kaotangi. aga kui ma ütlen enne punkti mängimist, et, vaata, ma nüüd võidan, siis enamasti võidangi.
positiivne suhtumine muudab kõike. või?


miks arvatakse, et pessimism on nii halb?
oletame, et olen suur optimist ja arvan näitkes, et saan eesti keele eksamil maksimumpunktid. oletame, et maksimum on sada.
kui olen pessimistlikum, arvan, et saan umbes 2 punkti.

ja oletame, et kui tulemused kätte saan, sain nii umbes 85 punkti.
kui ma ootasin sadat, olen ma ilmselt ikka pettunud.
kui ma ootasin kaht, olen ma õnnelik. tohutult õnnelik.

Mõnikord ei ole hea väga palju oodata.
Siis ei ole kukkumine nii valus, pettumus nii suur.
Kui midagi ei oota, ei pettu.
Kui midagi suurt ei looda, ei kuku pilvedest põntsuga maa peale.
Nii on vähem valu.

Kuigi, natuke halb kõrvalnäht võib olla, et on ka vähem rõõmu...

mina isiklikult arvan, et minu sisemuses on pessimism ja optimism piisavalt hästi tasakaalus.
minus on piisavalt pessimisti, et mitte liiga palju pettuda ja piisavalt palju optimisti, et igapäevaselt õnnelik olla.

ma olen ju kaalud, after all. ma pean tasakaalus olema. Kui mitte väliselt, siis sisemiselt.

kümme tundi on jäänud ärkamiseni
üheksa pisikest plaani mu pisikeses peas
kaheksa jalga vilkalt võrku koovad
seitse ohvrit sinna kinna jääb
kuus laulu kolu see ringi käivad
viis pead on nõupidamiseks koos
neli minutit veel
kolm tassi teed
kaks silmapaari üksteist silmitsemas
üks põgus hetk, mil kõik on hästi

jää hüvasti, 2010

ma mõtlesin tükk aega, et teen pika-pika postituse sellest, mis kõik 2010. aasta jooksul juhtunud on, mida head ja mida halba.
aga siis mõtlesin ma, et seda te teate ise ka.

niisiis piirdun mina ainult 2010. aasta üheks täiesti heaks aastaks liigitamisega.

homme juba
tervitame eurosid
oleme kultuuripealinn
oleme jõudnud selle aastatuhande teise aastakümnesse
ja saatnud pidulikult ära vana ja võtnud vastu uue

jää jumalaga, 2010, tere tulemast, 2011!

soovin kõigile head vana lõppu ja veel paremat uue algust!

Jõulud

jõulud.

jõulud on mulle alati väga meeldinud.

mis mulle siis jõulude juures meeldib?
mulle meeldib, kui terve linn särab tuledes
mulle meeldib, kui minu enda kodu on kenasti ehitud
mulle meeldib Grinchi filmi vaadata
mulle meeldib kuusepuu lõhn
mulle meeldib kuuske ehtida
mulle meeldib ehitud kuuske vaadata
mulle meeldib kaminas praksuvat tuld vaadata ja selle paistel oma käsi soojendada
mulle meeldivad jõulukingid
mulle meeldib teistele kinke teha
mulle meeldib leida midagi päkapiku sussi seest
mulle meeldib jõuluvana näha
mulle meeldib jõululaule laulda
mulle meeldib perega koos olla
mulle meeldib kohe väga palju süüa
mulle meeldivad mandariinid
mulle meeldivad piparkoogid
mulle meeldib kohev valge lumi
mulle meeldib rõõmus olla
mulle meeldib rõõmu jagada
mulle meeldib see kõikehaarav rahutunne, mis mind jõulude saabudes alati haarab

Südamlikke ja säravaid jõule kõigile!

can't talk. busy freezing.

kuna laulustuudio tõmbab järgmisel suvel otsad kokku, siis tänane oli vist kõige viimane liivi listra laulustuudio jõulukontsert, kus me esinesime.

ja kuidagi melanhoolne tunne tuli peale.

ja ma tahaksin tõsta klaasi kõikide nende aastate ja kauniste mälestuste auks!