Ilusaid jõule!

Jõululaupäev.
Pere oli siin, pere laiemas mõistes.
Oli söök.
Oli kuusk.
Olid laulud.
Oli jõuluvana.
Olid kingitused.
Oli naer.
Oli rahu.
Oli hea olla.

Ikka veel on :)

Kogu sebimine on möödas ja hinges on rahu ja väga hea on :)

Kõik on hästi.

Häid jõule kõigile :)

jõulutuhin

Ma ei tohiks tegelikult õhtul blogi kirjutada, sest õhtud on ühed rumalad asjad ja maailm tundub õhtuti tihti kaunis lootusetu.
Aga tuju tuli ja siin ma nüüd olen.

Jõuluaeg on käes.

Jõulud.

Ma armastan jõulusid. Seda ootusärevust, perega koos olemist, kuusepuu lõhna ja mandariine ja kõike. Ma armastan jõulusid kõige klassikalisemas mõttes.

Ja siis on jõulutuhin. Poodlemine. Jõulukingid. Mulle ei meeldi. Ei meeldi üldse. Nii palju närveldamist. Mis läheb valesti, mis läheb õigesti, jälle vaja kuhugi teise poodi minna, ja raharaharaha.

On laadad, kontserdid, veel kontserte, klassiõhtud, värgid, särgid, teeme selle kingituse, teeme teise kingituse, teeme seda, teeme teist, lähme teatrisse, lähme kinno, lähme sööma.
Miljon ja üks asja on vaja meeles pidada, ära korraldada, ära teha, raha koguda, asju tellida, välja mõelda. üks ja kaks ja kolm ja Annika saab varsti niimoodi närvivapustuse.
Mitte et see mulle üleüldiselt ei meeldiks.
Mulle meeldib tunda, et ma olen vajalik. Et minust on kellelgi mingitki kasu, mingitki rõõmu. Et kellelgi on mind vaja. Mulle meeldib askeldada. Mulle meeldib sebida. Mulle meeldib kasulik olla.
Aga kui kohustusi kuhjub ja kuhjub ja jääbki kuhjuma, siis on kõike ühel hetkel liiga palju.

Ja kui ma saaksin praegu soovida jõuluks ühe soovi, siis ma tahaksin magada. Ma tahaksin kaua ja segamatult magada ja ärgata puhanuna, reipana ja vabana kõigist kohustustest.


Tegelikult on nii, et praegu on juba peaaegu hästi:

Jõululaada talk-show, mille pärast ma kõige rohkem närveldasin ja end vaevasin, on minevik.
Kitarriarvestus, number kaks minu närveldamisskaalal, on minevik.
Laulmiskontsert, mis muuseas oli täiesti imeline, on minevik.
Jäänud on homne kirikukontsert ja klassiõhtu närveldamine. Ja siis on kõik minevik.
Kõik draamad, kõik paanikahood ja närvivapustused. Selleks korraks kõik.

Ma ei suuda ära oodata.

Ma räägin, see on see õhtune jutt, ma ilmselt hommikul ei mäletagi, et ma selle siia kirjutasin.