Hea elu

Kui vaid mõned minutid olid jäänud väidetava maailma lõpuni, mõtlesin ma elu üle järele. Saatsin sõnumeid, sain sõnumeid (ja kõne).
Ja ma olin kirjeldamatult rõõmus.
Pisarateni õnnelik.

Mõtlesin, kuidas mul on vedanud.
Mul on nii palju inimesi, keda kalliks pidada.
Mul on nii palju inimesi, kes mindki kalliks peavad.
Ja see on nii uskumatult hea :)

Naljakas, et tundub, nagu oleks kõik parimas korras.
Teistele.
Ja mulle endalegi.

Aga tegelikult on maailm segasem kui kunagi varem.

Segane
Kurb
Kuri
Killustunud

Killustunud on hea sõna.

Selline mu maailm praegu ongi.

Killustunud.

ja ma ei tea, miks

Mulle meeldivad kolmapäevad.
Mulle meeldib Tallinn
öistes tuledes.
Mulle meeldivad värvid.
Mulle meeldib naer.
Mulle meeldib isegi sügis.
Mulle meeldid sina.

Jah.
Mulle meeldivad kolmapäevad.

Saksa olümpa infotund

Istun keldris
võõras majas
mõtlen süngeid mõtteid
miks on selles
ruumis ajas
nõnda süngeid võtteid
õpilaste piinamiseks
pigistamiseks
õrritamiseks
ärritamiseks
suretamiseks
raputamiseks
sakutamiseks
kangutamiseks
kägistamiseks
lämmatamiseks
uputamiseks
igasugune seks

Mõnikord ma kukun kokku
sest mõnikord ma kukun
ja mõtlen liiga palju
liiga halbu mõtteid

ja mõnikord ma vajun põhja
sest mõnikord ma vajun
ja maailm surub mu
veel sügavamale

ja mõnikord on raske olla
sest mõnikord on raske
ja mu sisemus tundub
nii väga
väga
tühi

ja ma klammerdun su külge
ka siis kui viibid kaugel
ja klammerdun
ja hoian kinni
ja tõusen pinnale

veel üks kord
päästad sa minu
mu päikene
mu kullatükk

mis küll saaks
kui sind enam ei oleks

Muusika mu sees ja ümber

Kui pole ammu trennis käinud, ei tõmba sinna üldse. Kuid kui korra siis väljakule satud... oh seda rõõmu oh kuidas lööks oh kuidas jookseks.

Paljude asjadega on nii. Kui korraks tunde jälle kätte saad, siis tahaks veel ja veel ja veel...

Sel nädalal võtsin üle pika aja ette pillimängu.

Kui klaveri taha istusin, ärkasin ellu. Esimesele loole järgnes teine, teisele kolmas.
Sõrmed voolasid üle klahvide ja hinges tärkas rõõm.
Edasi võtsin kitarri. Võtsin noodi. Crescendo diminuendo accelerando ritenuto forte piano andante allegro legato staccato titi tairi taa-aa.
Ja muusika oli mu sees ja mu ümber.
Ja ma tundsin, nagu loksuks kõik paika ja poleks ühtki muret ning oleme ainult muusika ja mina.
Ja kõik oligi hästi.

(kuigi ma ei taha teada, kuidas see välja kostus, mu mänguoskusi arvestades ha)

suvi on. põrgusse probleemid.

suvel on nii tore olla
maal
lihtsalt on

ärkad
lähed magama
oled
ei ole
teed tööd
oled õues
oled toas
päevitad
ujud
sõidad rattaga
jalutad
käid metsas
käid põllul
korjad maasikaid
sööd maasikaid
oled sõpradega
oled perega
oled üksi
loed
vaatad filme
käid saunas
kirjutad
laulad
räägid juttu
oled hästi tasa
nutad
naerad
puhkad

mida hing vaid ihkab

ja oled rõõmus ja rõõsa ja rahulik.

või võibolla on see ainult minuga nii

Kellele ma pean tänulik olema?

Kõik, millesse uskusin... ma ei tea enam, kas see on õige.
Ei tea enam, mis on õige.
Ei tea enam, mis on.
Ei tea enam, mis.
Ei tea enam.
Ei tea.
Ei.

Ma ei tea.
Olen alati arvanud, et selles maailmas pole midagi üleloomulikku.
Kui, siis ehk loodusvaimud. Loodus on mulle alati meeldinud. Ja samas veidi hirmutanud. Nagu oleks selles enamat, kui silmaga hoomata suudame.

Nüüd ma kahtlen.
Usun endiselt raudkindlalt evolutsiooni, see on selge. Teaduslikult tõestatud, loogiline, vsjo.

Aga.
Hakkan arvama, et keegi peab seal kõrgemal veel olema.
Keegi, kes teeb otsuseid.
Keegi, kes meid suunab.

Aga ma ei tea, kes.

Kas tõesti Jumal?
Või jumalad mitmuses?
Või vaimud?
Või Loodus? Suure tähega Loodus?

Või on seal mingi määramatu jõud, hiigelsuur ja kõiketeadev?

Või ei ole seal siiski midagi ja kõik see veidrus, mida me/sa viimasel ajal kogenud oleme/oled, on lihtsalt üks määratu suur kokkusattumus?
Ajude vingerpussid?
Saatuse nööge?

Mis siin õieti toimub?

Ilmast

Senimaani olen arvanud, et tõsiselt hea on ilm siis, kui päike paistab ja väljas on 30 kraadi.
Ma ei ole seda arvamust muutnud. Ma armastan sooja. Olen nagu kass, kelle meelistegevuseks on päikese käes peesitamine ja nurru löömine.
Just paar päeva tagasi nägin unes, et olen jälle Kreetal...
Aga see selleks.

Täna ei olnud selline ilm. Täna oli umbes 11 kraadi sooja, puhus üsna tugev tuul ja aegajalt piilus pilvede tagant välja päikese kuldne juukselokk.

Ja olin mina. Pisike mina. Astusin hommikul õue. Vaatasin kevadisi õisi raevuka tuule käes üle tänava lendlemas. Vaatasin neid päikese käes helkimas. Kuulasin dramaatilist muusikat.
Ja mulle meeldis. Mulle meeldis väga.

pildi autor Marie Stupecky

See tänane ilm - üks minu uusi lemmikuid. Tunnistan, et naudiksin veel rohkem, kui oleks paar-kolm-neli-viis-kuus kraadi soojem, aga kõike head ka ei saa.
Sest see tuule ja kevade ja päikese sümbioos oli võrratu.
Lihtsalt kuidagi... fierce. Täna oli nii fierce ilm.

Ja see oli hea.

In 5 years time

Oh well in 5 years time, we could be walking round a zoo,
With the sun shining down over me and you,
And there'll be love in the bodies of the elephants too,
I'll put my hands over your eyes, but you'll peek through.

And there'll be sun, sun, sun- all over our bodies,
And sun, sun, sun- all down our necks,
And there'll be sun, sun, sun- all over our faces,
And sun, sun, sun- so what the heck.

'Cos I'll be laughing at all your silly little jokes,
And we'll be laughing about how we used to smoke,
All of those stupid little cigarettes and drink stupid wine,
'Cos it's what we needed to have a good time.

But it was fun, fun, fun- when we were drinking,
It was fun, fun, fun- when we were drunk,
And it was fun, fun, fun- when we were laughing,
It was fun, fun, fun- Oh it was fun.

Oh well, I'll look at you and say:
It's the happiest that I've ever been.
And I'll say: I no longer feel I have to be James Dean.
And he'll say: Yeah well, I feel all pretty happy too, 

and I'm always pretty happy, when I'm just kicking back with you.

And it'll be love, love, love- all through our bodies,
And love, love, love- all through our minds,
And it'll be love, love, love- all over his face,
And love, love, love- all over mine.

And though nearly all these moments are just in my head,
I'll be thinking about them, as I'm lying in bed,
And I know that really it might not even come true,
But in my mind, I'm having a pretty good time with you.

Oh, in 5 years time- I might not know you,
In 5 years time- we might not speak,
In 5 years time- we might not get along,
In 5 years time- you might just prove me wrong.

Oh there'll be love, love, love- wherever you go, there'll be love.

huvitav, kus mina viie aasta pärast olen. Kellega ma olen. Milline ma olen. 

Ja kõige tähtsam - kas ma olen õnnelik?

Virisenpaljucus Grandiosa

Viimasel ajal tundub, nagu vaevaks kõiki mingi hullemat sorti tõbi: nimetagem teda Virisenpaljucus Grandiosa.
Peamiseks haigusnähuks on väga suur hulk virinat väljendavaid väiteid (algriim ftw), nagu näiteks:

"Mul on kõigest lihtsalt nii kopp ees."
"Ma lihtsalt ei jaksa enam."
"Omg, mulle ei meeldi need kingad."
"Omg, täna on nii vastik toit."
"Omg, mu juuksed on täna nii koledad."
"Omg, mul ei ole mitte midagi selga panna."
"Omg, ma ei oska seda füüsikat."
"Omg, mis ilm."
"Omg, mu pea valutab."
"Omg, järgmine on vene."
"Omg, mu küünelakk hakkab maha tulema."
"Omg, uus punn."
"Omg, ma ei tohiks seda süüa."
"Omg, ma olen nii paks."
"Omg, ma olen nii loll."
Omg, ma olen nii kole."

Omg. Omg. Omg.

Minu pea hakkaks ka valutama, kui ma endale nii palju hädasid välja mõtleks.

Keda see virisemine aitab? Kui häda on lahendatav - lahenda ära. Kui ei ole lahendatav - miks sa siis virised, kui nagunii midagi teha ei saa?

Mary Poppins ütles kord, et igas töös leidub alati üks suhkrutükk.
Ma nõustun temaga. Ja laiendan selle ka kõigile situatsioonidele, mis ei sisalda tööd.
Kõiges leidub alati mõni suhkrutükk.

Ja kui ei leidu, siis tuleb ta tekitada. Kui tõesti ei ole päevas mitte ühtki asja, mis meele rõõmsaks teeks, siis on midagi pahasti. Siis on aeg kannapööre teha ja leida see miski, mis sinu hinge paitaks. Või avastad ühel hetkel, et oled vana ja hall (ma tahan kohtuda Bob Dylaniga) ja kõik, mis sa teinud oled, on virisemine.
Mis on naeruväärne, sest ainult sina ise saad oma elu paremaks muuta ja keegi teine (okei, enamusel juhtudest) ei ole sinu õnnetustes süüdi.
Mis kasu on elust, mis on elatud mõeldes, mis kõik võiks paremini olla?

Too oma ümbrusesse veidike vaheldust.
Hakka mingit uut sporti tegema.
Ilma ei saa tõesti muuta, aga täiesti võimalik on muuta oma riietus ilmale vastavaks!
Võta aspiriini.
Kannata vene keel ära. Sa tänad end hilisemas elus.
Kanna peale uus kiht küünelakki.
Mine kosmeetiku juurde.
Söö ikka, keda huvitab.
Sa oled peenike.
Sa oled tark.
Sa oled ilus.

Usu mind.

Terekest, 2012!

Kuidas käsi käib?
Tahaks loota, et hästi.

Minu nimi on Annika.
Mis ma endast rääkida oskan?
Nagu arvata võis, olen ma tüdruk.

Mis siis veel?
Huvialasid mul jagub.
Täitsa piisavalt.
Sõpru jagub ka.
"Tsau, ma tean sind" sõpru on kapaga.
"Räägin sulle kõik oma saladused" sõpru on umbes täpselt 4.
Mis on isegi üsna palju, ma leian.

2011 oli  ka üks minu sõpradest.
Me leidsime koos veel uusi sõpru, hakkasime vanade tuttavatega rohkem suhtlema, saime nendega lähedasemaks, me leidsime uusi hobisid, sõime head toitu, kulutasime läbi mitu paari kingi ja teksaseid, kõndisime läbi pikki kilomeetreid, nägime ära Prantsusmaa, Hispaania ja Kreeta. Ja me saime terve külatäie ilusaid mälestusi.

Jah, 2011 oli hea aasta.

Kuidas sinuga on, 2012?
Milline aasta sina oled?
Kuidas sa minusse suhtud?
Kas me leiame ühise keele?
Kas me saame hästi läbi?

Neile küsimustele teab vastust vaid aeg!

Niisiis, jää jumalaga, mu armas 2011! Sa olid imeline nii kauaks, kui sind oli!

Kuid nüüd on aeg teha ruumi uuele.
Ja ma tervitan sind, 2012!
Sinu kord on särada!
Astu lavale ja näita, mida suudad!
Ja palun, ole minu vastu hea!

Tere tulemast, kauaoodatud 2012!
Ma loodan, et sul on meiega tore!

Kõike paremat,
sinu Annika