Viimasel ajal tundub, nagu vaevaks kõiki mingi hullemat sorti tõbi: nimetagem teda Virisenpaljucus Grandiosa.
Peamiseks haigusnähuks on väga suur hulk virinat väljendavaid väiteid (algriim ftw), nagu näiteks:
"Mul on kõigest lihtsalt nii kopp ees."
"Ma lihtsalt ei jaksa enam."
"Omg, mulle ei meeldi need kingad."
"Omg, täna on nii vastik toit."
"Omg, mu juuksed on täna nii koledad."
"Omg, mul ei ole mitte midagi selga panna."
"Omg, ma ei oska seda füüsikat."
"Omg, mis ilm."
"Omg, mu pea valutab."
"Omg, järgmine on vene."
"Omg, mu küünelakk hakkab maha tulema."
"Omg, uus punn."
"Omg, ma ei tohiks seda süüa."
"Omg, ma olen nii paks."
"Omg, ma olen nii loll."
Omg, ma olen nii kole."
Omg. Omg. Omg.
Minu pea hakkaks ka valutama, kui ma endale nii palju hädasid välja mõtleks.
Keda see virisemine aitab? Kui häda on lahendatav - lahenda ära. Kui ei ole lahendatav - miks sa siis virised, kui nagunii midagi teha ei saa?
Mary Poppins ütles kord, et igas töös leidub alati üks suhkrutükk.
Ma nõustun temaga. Ja laiendan selle ka kõigile situatsioonidele, mis ei sisalda tööd.
Kõiges leidub alati mõni suhkrutükk.
Ja kui ei leidu, siis tuleb ta tekitada. Kui tõesti ei ole päevas mitte ühtki asja, mis meele rõõmsaks teeks, siis on midagi pahasti. Siis on aeg kannapööre teha ja leida see miski, mis sinu hinge paitaks. Või avastad ühel hetkel, et oled vana ja hall (ma tahan kohtuda Bob Dylaniga) ja kõik, mis sa teinud oled, on virisemine.
Mis on naeruväärne, sest ainult sina ise saad oma elu paremaks muuta ja keegi teine (okei, enamusel juhtudest) ei ole sinu õnnetustes süüdi.
Mis kasu on elust, mis on elatud mõeldes, mis kõik võiks paremini olla?
Too oma ümbrusesse veidike vaheldust.
Hakka mingit uut sporti tegema.
Ilma ei saa tõesti muuta, aga täiesti võimalik on muuta oma riietus ilmale vastavaks!
Võta aspiriini.
Kannata vene keel ära. Sa tänad end hilisemas elus.
Kanna peale uus kiht küünelakki.
Mine kosmeetiku juurde.
Söö ikka, keda huvitab.
Sa oled peenike.
Sa oled tark.
Sa oled ilus.
Usu mind.
