Kõik, millesse uskusin... ma ei tea enam, kas see on õige.
Ei tea enam, mis on õige.
Ei tea enam, mis on.
Ei tea enam, mis.
Ei tea enam.
Ei tea.
Ei.
Ma ei tea.
Olen alati arvanud, et selles maailmas pole midagi üleloomulikku.
Kui, siis ehk loodusvaimud. Loodus on mulle alati meeldinud. Ja samas veidi hirmutanud. Nagu oleks selles enamat, kui silmaga hoomata suudame.
Nüüd ma kahtlen.
Usun endiselt raudkindlalt evolutsiooni, see on selge. Teaduslikult tõestatud, loogiline, vsjo.
Aga.
Hakkan arvama, et keegi peab seal kõrgemal veel olema.
Keegi, kes teeb otsuseid.
Keegi, kes meid suunab.
Aga ma ei tea, kes.
Kas tõesti Jumal?
Või jumalad mitmuses?
Või vaimud?
Või Loodus? Suure tähega Loodus?
Või on seal mingi määramatu jõud, hiigelsuur ja kõiketeadev?
Või ei ole seal siiski midagi ja kõik see veidrus, mida me/sa viimasel ajal kogenud oleme/oled, on lihtsalt üks määratu suur kokkusattumus?
Ajude vingerpussid?
Saatuse nööge?
Mis siin õieti toimub?
