Kui pole ammu trennis käinud, ei tõmba sinna üldse. Kuid kui korra siis väljakule satud... oh seda rõõmu oh kuidas lööks oh kuidas jookseks.
Paljude asjadega on nii. Kui korraks tunde jälle kätte saad, siis tahaks veel ja veel ja veel...
Sel nädalal võtsin üle pika aja ette pillimängu.
Kui klaveri taha istusin, ärkasin ellu. Esimesele loole järgnes teine, teisele kolmas.
Sõrmed voolasid üle klahvide ja hinges tärkas rõõm.
Edasi võtsin kitarri. Võtsin noodi. Crescendo diminuendo accelerando ritenuto forte piano andante allegro legato staccato titi tairi taa-aa.
Ja muusika oli mu sees ja mu ümber.
Ja ma tundsin, nagu loksuks kõik paika ja poleks ühtki muret ning oleme ainult muusika ja mina.
Ja kõik oligi hästi.
(kuigi ma ei taha teada, kuidas see välja kostus, mu mänguoskusi arvestades ha)
