kogu aeg on tunne, et kõigun millegi serval. kord vangun ühele poole, kord olen teisele poole kukkumise ääre peal. olen seal serval ja ei tea, mida teha. lihtsalt olen. ja kõnnin mööda serva edasi, äkki sellel serval on lõpp, kust ma saan lihtsalt maha astuda ja kindlal maal edasi minna. okeiokei, tegelt ma ei aja tavaliselt sellist asja suust välja, aga mulle VÄGA meeldib see pilt ja siis ma kirjutasin selle juurde natuke teksti ka:)
No comments:
Post a Comment