varjupaigas on mõnikord nii masendav käia. vaata kõiki neid lõpparmsaid nägusid, kes elavad lootuses, et ükskord tuleb nende päev. et ükskord on nad uues, hoolivas ja sõbralikus, peres. et ükskord on kõik hästi.
sõnapaar "luu ja nahk" omandas uue tähenduse ühe pruuni karva puudli näol. tema selga silitades olid kõik luud tunda. absoluutselt liha ei olnud. mul oli nii kahju.
ja ühe koeraga oli väga tükk tegemist, et ta puuri tagasi saada. krista laskus lõpuks põlvili ja võttis ta sülle, see tuli suurele koeramürakale nii ootamatult, et saigi puuriukse kinni. aga päris õudne oli.
ja meie, suveohmud, seisime värava taga loomulikult juba pea kaks tundi enne avamist, nii et jalutasime karjääri äärele, käisime põlvini või natuke üle põlvede vees, hoidsime palkidel tasakaalu, kõrvetasime õlgu, sõime, jõime, ajasime juttu, jnejnejne.
aga näksavatele kaladele ja jõllitavatele kalameestele vaatamata oli kokkuvõttes tore.
No comments:
Post a Comment