istusin täna seal ühisproovis ja mõtlesin.
mõtlesin, kui palju see pisikene stuudiokene mulle andnud on.
see ei ole ainult koht, kuhu minnakse kokku ja lauldakse. seda on see muidugi peamiselt, aga seal õpitakse ka palju muud kui ainult õigete nootide tabamine.
punkt üks. fraseerimine, ahelhingamine ja fraaside kokkuvedamine. seda oleme me juba mitu-mitu aastat õppinud ja edusammud on märgatavad. me ei hinga ammugi kahe takti vahekohas ja ahelhingamine sujub väga hästi. ma olen meie üle uhke.
punkt kaks. õigeaegne sissetulek. laulupeo proovis vehkis dirigent käega, aga kogu saal võttis reageerimiseks ikka vähemalt paar sekundit aega. liivi listra käe all aga oleme meie õppinud auftakti peale viivitamatult, sekundipealt sisse astuma. (olgu, seda harjutame me veel ka viimastes proovides) aga ikkagi. sellest on meil üsna palju juttu olnud.
punkt kolm. viisakas käitumine. kui dirigent räägib tähtsat juttu, siis me kuulame, mitte ei lobise ja naera omavahel nagu tüdrukud minu selja taga, eksole. üleüldse on laulustuudiost ikka väga palju viisakusreegleid saadud kõrva taha pandud.
punkt neli. lavaline käitumine. meie koor, erinevalt paljudest teistest, on ammu selgeks saanud, et lava peal tuleb naeratada, mitte omavahel rääkida ja ilus välja näha. naeratus on ikkagi põhiline. kes tahab kuulata kampa surmtõsiseid tüdrukuid?
punkt viis. patriootlikkus. ma ei tea, võibolla on see lihtsalt mina, aga juba seal proovis tuli täiesti võimas isamaaline tunne peale ja ma tahtsin laulda. tahtsin laulda Eesti eest.
See laulustuudio on mulle nende aastate jooksul nii palju andnud. mainimata jäi veel punkteering, diktsioon ja muidugi ülimalt hea seltskond.
ma ei kahetse kunagi sinna minemist ega kõige selle õppimist. stuudio on mind tohutult arendanud.
ja olenemata kõigist puudustest ja virinatest jään ma seda järgmisel sügisel taga igatsema.
ja sellega ma lõpetangi.
No comments:
Post a Comment