to (never) let go

Leidsin sahtlipõhjast vana postituse. Jagan nüüd.

to never let go. to go.

üks asi on minna laskmine. inimestel, asjadel, koolil, hobidel, komistamistel, vigadel.
ja teine asi on ise minemine. kõik muu ei lähe ära. kõik muu jääb paigale. aga sina. sina liigud.

kumb siis parem variant oleks? et sina jääd paigale ja lased lainetel üle pea uhtuda, sest kui nad kord tulevad, siis nad ka lähevad... ja ootad ja loodad, et head lained tulevad ehk tagasi. ja halvad ei tule. või ilmuvad ehk uued head lained.

või
ujud eemale. eemale neist lainetest. uusi otsima. et kui ikka on oluline laine, küll ta ka otsa ringi pöörab ja sulle järgneb...

kas "mine edasi ilma minuta" või "mina lähen, kas sa tuled ka?"
ja kui paljust me suudame lahti ütelda? kui paljust me tahame?

lahtilaskmise üle olen ma viimasel ajal palju mõelnud.
vist on liiga palju vaba aega.

igaljuhul

ma kardan seda. või kartsin. tolle vestluse ajal, kui üks tark inimene mulle nii hästi vastas.
ma ütlesin: ma kardan lahti lasta.
ja tema vastas: ära siis lase.

ta ütles: oota, kuni valmis oled.

ja kui ei ole.... siis ei peagi.


ja äkki ei olegi vaja.