sünnipäev

niiiiiiiiiiisiiiiiiiiiiiiiiis, ma olen juba mutike, 15 aastat sai täis, kell pauguga käis, juhhei.
küünlad sai ühe kopsutäiega ära puhutud ja süüa on õhtu otsa meeletult palju saanud, nii et ma lähen varsti ilmselt lõhki.
ainult et miks oli minu sünnipäeva põhilaul mingi country song, ah? ei noh, ma sain tantsule isegi pihta lõpuks.

aga ikkagi kõik läks megahästi, mul oli päev otsa nii tore olla:)

ja tänud õnnitlejatele ka:)

aga.
homme on saksamaa. kohutav. ülicool. üheaegselt.
sest ma reaalselt ei oska saksa keelt rääkida ja mul pole aimugi, mida ma seal teen.
aga ma ei ole üldse närvis. absoluutselt. ma ei muretse üldse mitte millegi pärast. mis mul viga on?
tegelikult ma loodan, et see tuleb megaäge. lihtsalt. tuleb. peab tulema.

ja jah, pildistamise nad lükkasid muidugi sellele ajale, kui mind ei ole, aga noh, minu näoga tehke ikka sõbrakat, eksju.

jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa ongi kõik.

näeme siis, kui ma süntsipilte postitan või alles nädala pärast!!!!

kooli söögivahetunnil tuli välja, et mu perel on suures külmkapis veel teine, salajane, külmkapp, kus sees hoitakse ben & jerry's chunky monkey jäätist. ja mina olen ainus loll, kes seda ei tea, isegi meilu vennale anti maitsta.

ma ikka veel naeran selle üle.

ja ühinesin facebookiga ka, kui kedagi huvitab.

ja lõppudelõpuks on mul HOMME SÜNNIPÄEV!!!!!

a million reasons to be excited

1. ma saan kahe päeva pärast 15
2. saksamaa üleüldiselt
3. ma sain oma tulevaselt saksa bff-ilt meili ja on suur tõenäosus, et tema ja helena tulevane saksa bff on parimad sõbrad
4. üleüldse ta tundub väga tore ja äge ja kõike
5. ma sain just Ska Faktori plaadi

ÜLEÜLDSE ON KÕIK NII TORE!

oh õndsust

i got a fever of a hundred and three

tegelikult on nii, et ma armastan oma ipodi.

sest ma tulin vihmas ja tuules koju ja tema pani mängima lily alleni - mister blue sky.

tuju läks märgatavalt paremaks. ja peale seda tuli foreigneri- hot blooded.

armastusväärne.

• ja pizza ja ma lähen paksuks. ohjah.
• ma tean, et ma peaksin ajalugu lugema, aga ma lihtsalt ei suuda.
• mu sünnipäev ja berliin lähenevad uskumatu kiirusega ja ma pole juba väga kaua aega nii põnevil olnud. tundub, et ma võin iga hetk hüsteeriasse langeda ja hullumeelselt naerma, karjuma või lihtsalt väga käheda häälega rääkima hakata.
• peaks mõne ägeda loo kitarril või klaverilgi ära õppima
• tegelikult ma tahaks trompetit mängida. can you imagine?

ning tegelikult näen ma üldse maailma läbi lillede viimasel ajal.

Hey you with the pretty face

Welcome to the human race

A celebration, mister blue sky's up there waitin'

And today is the day we've waited for

i like to read a murder mystery i like to know the killer isn't me

mulle jõudis äkitselt kohale, et ma käin nmk's, sest ma tahan kitarri mängida ja muusikat õppida ja kõik hakkas palju päikselisemana paistma.

mulle jõudis kohale, et lompidel pole kindlaid piire, et vesi on tee peal, mitte selle sees mingis lombiaugus. et vesi lihtsalt läheb madalamasse kohta ja kui auto üle sõidab, valgub ta tee peale laiali.

mulle jõudis kohale, et vihmast läikiv asfalt on tegelikult nii ilus.

mulle jõudis kohale, et ma olen nädala aja pärast berliinis ja ma olen vägaväga põnevil. tõsiselt. väga. cäga. põnevil.

mulle jõudis kohale, et ma olen nädala aja pärast 15.

ja mulle jõudis kohale, e see faktitulv ongi kõik, mis mul öelda on.

aa ja muide, niipalju siis kooli steriilsusest, täna hommikul ma nägin oma silmaga prussakat mööda välisseina üles ronimas. õnneks ta oli väljas, THANK GOD for that.

sa tule nüüd, käega kõigel löö, mis sind kinni peab ja hoiab sind kaugel.
vaata, siin ongi paradiis, millest oled sa unistand kaua, näed nüüd!

tegelikult on täna üks väga ilus sügispäev.

tegelikult ma isegi võibolla tean, kus need saksa maakonnad asuvad. aga vene dialoogiga on teine asi.

ma ei mõista iseend

Ma kipun hoiduma inimestest, kes mulle meeldivad.  Salajas meeldivad, ma mõtlen.
Ma ei julge enam nende pilguga kohtuda. Ei julge õieti nendega rääkidagi. Kuigi tahaks lähedasemaks saada, kaugenen. Miks küll?
Kas ma kardan? Kas arvan, et kui avan end liiga palju, tõmbuvad nad eemale? Võibolla kardan, et nad loevad mu pilgust midagi välja? Midagi, mis oleks parem saladusse jätta?
Aga miks ei jätka ma asju nii, nagu nad varem olid?
Tasa ja targu.
Sest, kui ma eemaldun, paistan ma ilmselt väga tagasihoidliku ja väga igava tüdrukuna. Ja miks mul seda vaja on? Miks ometi?
Mõnikord ma tõesti ei mõista iseennast.

See peab muutuma. Peab. muutuma.

need jubedad trepid

need trepid. ei meeldi mulle.
üksainus meeldiv külg on, et selle koormusega, mis ma iga päev pidevalt neljandale korrusele kõmpides saan, peaks ma kevadeks mitu kilo alla võtnud olema. ja raudsed jalalihased peaks ka saama.

aga ikkagi ei kaalu see üles seda vaeva, mis ma nägema pean, et vene keelde või matemaatikasse või kuhugi jõuda.
ja aknaid ei paista ka läbi, et ma ilusti parklat või midagi silmitseda saaks.

ja viimaks. mõtle, kui sa ei saa kuu aega kumbagi oma kätt kasutada. mitte korrakski. kui kohutav see olla võib! ausaltöeldes olen ma täielikus šokis ja ma tunnen tõesti kaasa ja ma ei kujutaks ette, kuidas mina hakkama saaks.

ma olen lihtsalt nii kuradi väsinud. millest küll?

võiks ju kirjutada oma laulupeo-ootusest, saksa keelest ja saksamaast, mulle meeldivatest lauludest, uue õppeaasta lubadustest ja paljust muust, aga kas teid huvitaks?

spectacular spectacular

tõttöelda ma natuke igatsen vana kooli hubasust ja kodusust. see oli mulle teine kodu. see uus kool on ju küll uus ja ilus, aga ta ei ole mu teine kodu. ta on lihtsalt kool.