need jubedad trepid

need trepid. ei meeldi mulle.
üksainus meeldiv külg on, et selle koormusega, mis ma iga päev pidevalt neljandale korrusele kõmpides saan, peaks ma kevadeks mitu kilo alla võtnud olema. ja raudsed jalalihased peaks ka saama.

aga ikkagi ei kaalu see üles seda vaeva, mis ma nägema pean, et vene keelde või matemaatikasse või kuhugi jõuda.
ja aknaid ei paista ka läbi, et ma ilusti parklat või midagi silmitseda saaks.

ja viimaks. mõtle, kui sa ei saa kuu aega kumbagi oma kätt kasutada. mitte korrakski. kui kohutav see olla võib! ausaltöeldes olen ma täielikus šokis ja ma tunnen tõesti kaasa ja ma ei kujutaks ette, kuidas mina hakkama saaks.