põhimõtteliselt.
läheb elu ikka ülesmäge.
mul on sadu tuhandeid plaane oma tuleviku kohta ja mul pole õrna aimugi, mis minust saab.
aga pole viga.
ükskord ma mõtlen selle välja. loodetavasti enne, kui ma olen 95.
kitarri üksi ma mängida ei oska, aga ansamblis on täitsa tore.
ja võibolla VÕIBOLLA on selle sama grupiga megalahe ettevõtmine tulemas.
niiet VÕIBOLLA on mul järgmise sügisvaheaja plaanid olemas. jah. see on väga kaugel tulevikus.
ja jälle on olümpiaadiaastaaeg algamas, kusjuures see aasta on kõik ilmselt vägaväga raske, niipalju kui ma vaadanud olen, ja linnavoorud jäävad mulle ilmselt püüdmatusse kaugusesse.
ning head muusikat leian ma valdavalt kontide vanu osasid vaadates.
ja mu farm areneb ja facebook võtab enamuse ajast.
aga kõik mu elus on praegu ühtaegu väga segane ja pingeline ning lihtne ja selge.
sest ma tean, mida ma kõige rohkem teha tahan ja selles ei takista mind keegi.
my wandering soul found solace at last,
I wanted to know how long it would last.
No comments:
Post a Comment