armas absurdsus

tuli pildituju.

 

ja ongi läbi mu challenge, mis ei olnudki tegelikult nii väga challenge. võtkem seda hoopis kui võimalust mind paremini tundma õppida.

siki on totaalne geenius. või noh, vähemalt täna ma nõustun temaga: ärge virisege, kui (mis on üks suur kui) õpetajad teie blogisid loevad. sest kõik teie blogid on juba internetis üleval, ja kui te ei taha, et neid loetaks, pidage päevikut paberil.

minu poolest lugege terviseks!

igal juhul, nõmme turuhoone. see oli kohutav vaatepilt. seinu pm ei olnud. terve kesosa oli lihtsalt läinud. pildilt kustutatud. maja oli täiesti söestunud. jube.

kitarr ei olnudki NII hull, v.a. fakt, et me mängisime neid lugusid kolmekesi paula ja õpetajaga, mida ma ei oska loomulikult.

solfi õpetaja jäi u. pool tundi hiljaks, väga kena.
muusikaloo õpetaja oli tõsisevõitu täna. uus soeng oli. ja naljakas hetk ka: uks läks pauguga kinni. õpetaja: "Aaah....   Siin on tuuletõmbus. Heheeeee(siis vaatab, et keegi ei naera) nojah. "  alati nii.

kas te olete tähele pannud, et kõik üritused on alati samal päeval? nt. klaverikontsert toimub kaks korda aastas. ja vähemalt ühel korral kahest on mul samal päeval kitarrikontsert, laulmise esinemine või proov või midagi muud sellist. peaaegu alati.

nii ka nüüd. meie üleminekueksam on 17. mail eksju. kell 10 vist oli ka.
ja sel kevadel on ju veel niiiiii palju teisi kuupäevi, ei pea solfedžo kirjalikku eksamit panema 17. maile kella kümneks. mis on loomulikult see, mida nad tegid. naljatilgad. ei ole naljakas.

eks ma pean siis solfi järele vastama minema. mingi teine kord tuleb loodetavasti veel, haigetele janii.

mis ma tähele panin. miks ma oma filmide top 3-s music&lyricsit ei maininud? see tuleb sisse. teisele kohale.




Sometimes we've no choice but to walk away, away
-Script