eile siis juuksur, kusjuures ma olen ainuke inimene, kes mu soengumuutust märkab. mata oli ja inimene, ja pildistamine, ausõna, iga aastaga muutuvad need minu pildid imelikumaks. eelmise aasta omaga ma olin suht rahul tegelt. aga ei tea. siis röseli tunnis sai KOMMI, hiigelkummikommikauss käis ringi, kni tühjaks sai. kõik olid ekstaasis. ei, lahe. rohkem võiks koolis kommi saada. kunstis joonistasime kärolaini, mina ei oska joonistada nagu tavaliselt. kehkas mängisime võrkpalli, kusjuures me ühe mängu isegi võitsime. napilt. ja geos täitsime tund aega töövihikut.
kõik tundub nii rahulik. tuleb silmi kissitada, sest päike tungib kinniste ruloode kiuste tuppa. ja on selline sumisev, soe, suvine, unine tunne. rahulik.
geo klassis oli nii. kevadel ikka juhtub. sest ma usun oma südames, et kevad hakkab tulema.
ja klassijuhataja lõpuks suvatses üleminekueksamitest rääkida.
ma valisin geo. daaah, ma olen seda üsna sellest ajast saati teadnud, kui ma üleminekueksamitest üldse midagi kuulsin(mis oli juba suht tükk aeg tagasi).
nii et peale klaverit, kus mu õpetaja minu vigadest üle ega ümber ei saa ja arvab, et ma olen lõpmatult ülbe, läksin kristaga klassi kaasa ja panin geo kirja. esimesena. õpetaja ilmus ka sinna, nii et ma kalpsasin tema juurde ja sain allkirja kah.
anyways, nõmmele minek ootab ees. kolmveernad tundi näpuväänamist, kolmveerand tundi noodikribamist ja kõrvakontrolli ja tund aega igavussesuremist ja muusikaajaloost kuulamist.
No comments:
Post a Comment