ma olen oma veelmitteniipika elu jooksul lugenud vähemalt kaks korda Jean Websteri raamatut "Kui Patty käis kolledžis". Ja iga kord, kui ma selle raamatu jälle kätte võtan, ei mäleta ma, millest seal juttu on. Võiks järeldada, et nii mõttetu raamat. Aga ei ole. See on täiega lõbus. Jah, ma lugesin seda uuesti, nii et nüüd vähemalt kolm korda elus. Jah, erilist kulminatsioonipunktini arenevat sündmustikku ei ole. Raamat räägib lihtsalt kolledžitüdruku Patty seiklustest ja lõbusatest juhtumistest. Pattyl on imepärane võime kõigest ilma raskusteta ja ainult sõnade abil välja tulla. Ta võib vabalt rääkida kõige absurdseimaid valesid, nii et teised neid uskuma jäävad. Ta teab kõikide õpetajate nõrkuseid ja teab, kuidas tarka muljet jätta. Ja kõigiga saa hästi läbi ka. tahaks ka selline olla oma ülikooliajal(mida ma juba väga ootan).
Ja see raamat leiab koha mu uues raamatute top 10-s. kohe kindlasti. Hüperlõbus.
Nii et lugege kõik Jean Webster "Kui Patty käis kolledžis"
ma tulin koju läbi järve. sõna otseses mõttes. väike kruusarada Veskimetsas, onju. Noh, see oligi üks suur järv. Mina ei märganud, et terve see rada lomp on(no loomulikult, mina ei märka ju kunagi midagi, kui ma millestki mõtlen). Astusin siis lihtsalt paksu lume sisse, et lombist mööda minna. Aga lume all oli ka vesi. Ja siis äkitselt olin ma juba järve keskel ja mu saapad olid vett täis. Mis mul üle jäi, kõndisin uhkelt läbi järve teisele kaldale välja ja lirtsusin koju. Normaalne.
ma olen natuke oma enesekindlusest tagasi saanud. viimati ma nägin seda umbes.... 5-aastaselt??
KOOLIS PAISTIS PÄIKE!
No comments:
Post a Comment