gotta live like we're dying

tegingi geo ära, tegin solfi kirjaliku ka ära, tulin kooli tagasi, megavähe rahvast oli alles, elu lihtsaim eesti keele tund, absull sõna otseses mõttes mitte midagi ei pidanud tegema, geos õppisime kaarti, kus ma sain jälle kogeda oma võimet asju kiirelt meelde jätta ja need peaaegu kohe peale tööd unustada, ning saksa. grammatika.

trenni ja laulma ma ei lähe, keeran magama vist hoopis.

koolis ka köhisin/nohisesin terve aeg.

igaühel meist on oma rada, mida mööda on meil määratud käia.
kui me rajalt kõrvale ei kaldu, läheb kõik hästi.
kuid rajal püsimine pole lihtne.
tee ääres põõsastes linnud ja liblikad, uhked ja värvilised, tõmbavad meid enda poole. meelitavad ja keelitavad. kui ükskord kõrvale astud, siis tagasiteed aga pole. siis muutuvad punarindsed leevikesed raisakotkasteks ja lindudest saavad moskiitod.
tee peal püsimist raskendavad ka lombid, porimülkad ja palju muud raja peal.
kuid kõrvale ei tohi astuda.
kõigi rada ei ole samasugune.
mõned on raskemad, mõned kergemad rajad.
mõned on sopasemad ja mõned helgemad.
mõnda ääristab mets ja mõnda lillepeenar.
mõnda ei ähvarda raja kõrvalt ükski üht.
mõnel rajal on ohud pöördunud maiuspaladeks.
mõnel rajal nii peabki olema.
mõni rada ongi nii loodud.
sest inimesed on erinevad.
aga igaühel meist on oma rada, mida mööda on meil määratud käia.

paljast õhust võlusin filosoofia välja.

how come we don't say I love you enough

until it's too late, it's not too late

-the Script
"Live like we're dying"