mul oli selgusehetk. üksainus hetk, kui ma nägin selgelt. ja sellele järgnes suur pettumuselaine.
ja kui ma siis oma selguse ja sellega kaasnenud pettumusega klaverisse läksin, mõtlesin, et olen täna korralik ja ei tüüta õpetajat.
sonaat ei tulnud väga välja ka, aga mulle lihtsalt ei meeldi see, kui ta mulle igal teisel tunnil ütleb, et ma olen "täiesti andetu ja ebamusikaalne". ja siis naerab. mõnikord. see on veidi solvav, kallis õpetaja.
ja siis läksin kitarri ja unustasin ära, et kitarriõps täna kusagil kontserdil, ja istusin rõõmsalt kolmveerand tundi lukustatud ukse taga. tore. pärast helistasin õpetajale tagasi ja sain oma mälu värskendatud.
aga kui üleminekueksam on 17 kell 8, siis peale seda ma jooksen nii kiiresti, kui emme auto sõidab, nõmmele ja lodoan kella 10'ks või hiljemalt 10.20'ks jõuda oma solfi üleminekueksamile. loodame, et plaan töötab.
ja muusikalugu ei toimu sellel aastal enam.
lovely.
ahh jaa ja koolist koju tulles oli mul kesk seda külma ja märga üks kevadine soojusehetk. hetkeks tundus, et on kevad. naljakal kombel ei puudunud sellelt piltilmutuselt ka üks prükkar. vaat siis, mis mulle kevadise soojusega seondub;) ei tegelikult see polnud temaga seotud.
ma lahkun, sest mu televiisorist kostavad avatari-hääled ja kedagi tegelikult ei huvita see, mida ma täna tegin.
lovely
No comments:
Post a Comment